Ostukorv
Toidulisandite maailm on äärmiselt põnev ja mitmekesine ning on üksjagu lisandeid, mille tarbimine meile pea alati kasuks tuleb. Nii näiteks valitseb võrdlemisi konsensuslik arusaam, et Põhjamaades oleme seoses pika talvega eriti altid D-vitamiini puudusele. Samuti on enamus kuulnud Omega 3 rasvhapete vajalikkusest seoses nende närvisüsteemi toetava, nahaprobleeme leevendava ja verdvedeldava toimega.
Samas ei maksa ära unustada, et ka toidulisandite tööstus on siiski vaid tööstus, mis on ennekõike huvitatud võimalikult suurtest kasuminumbritest ja võimalikult väikestest tootmiskuludest. Nii saabki võimalikuks tõsiasi, et mitte kõik toidulisandid ei ole tervislikud ja kehale hästi vastuvõetavad. Nii mõnedki neist pigem koormavad keha, kui aitavad tervisemure leevenemisele kaasa.
Terviseterapeudina on minu tööks toidusedelit ja elustiilivalikuid puudutavate nõuannete kõrval ka klientide poolt tarvitatavad toidulisandid uuriva pilguga üle vaadata. Kahjuks tundub, et luu- ja liigesehaiguste puhul soovitab tavameditsiin rusikareeglina vaid kaltsiumilisandeid. Samas teame, et luud ei koosne pelgalt kaltsiumist, vaid kümnetest erinevatest vitamiinidest, mineraalidest, rasvhapetest, valkudest ja biomolekulidest, mille puudujääk luukoes võib tervisele saatuslikuks saada. Millegipärast ei pöörata neile teistele sageli üldse mingit tähepanu, küll aga võetakse toidulisandina juurde ohtralt kaltsiumit.
Kas kaltsiumilisandid tulevad ka tegelikult kehale kasuks? Tõsiasi on, et mitte alati. Tegelikult võiks isegi väita, et kaltsiumilisanditega võime endale hoopis sagedamini kasu asemel karuteene teha.
Kui vaadelda, mida ütlevad teadusuuringud kaltsiumilisandeid tarvitavate inimeste tervise kohta, siis peame möönma, et seis ei ole just hea. Kõrvalmärkuse korras võib lisada, et tegelikult polegi leida erilist tõestusmaterjal selle kohta, et purgist võetav kaltsium luu- ja liigesehaigusi leevendada või ära hoida võiks. Lisaks muule teeb ärevaks fakt, et lisandivormis kaltsium blokeerib toidust saadava kaltsiumi imendumist. Miks mitte süüa täisväärtuslikku toitu, milles on lisaks kaltsiumile veel ka kõik teised luude tervisele vajalikud kaastegurid?
2007. aastal avaldatud teadustöö tõi aga lagedale hoopis kurioosse fakti, kui selgus, et kaltsiumipreparaadid mitte ei vähenda luumurdude ohtu, vaid võivad nende tekkimisele veel kaasagi aidata.
Lisaks sellele, et purgist võetav kaltsium kuidagi luid ei kasvata, aitab see kahjuks kaasa veel nii mõnegi tõsise terviseriski tekkimisele. Nimelt tõestas 24 000 mehe ja naisega tehtud ja ajakirjas British Medical Journal 2012. a avaldatud uuring, et kaltsiumilisandite tarvitajad on 139 protsenti suuremas infarktiriskis kui inimesed, kes kaltsiumipreparaate ei tarvita. Tegu oli pikaajalise uuringuga, mis vaatles lausa 11 aasta pikkust perioodi. Antud tendentsi kinnitas ka 12 000 inimese andmed koondanud metaanalüüs, kus selgus, et kaltsiumilisandite tarvitajatel on 31% suurem infarktirisk ja 20% suurem risk haigestuda insulti.
Uurijad peavad võimalikuks, et lisandite võtmisega kaasnev suur kaltsiumiküllus veres aitab kaasa arterite kaltsifitseerumisele, samal ajal kui toidust saadav kaltsium imendatakse keha poolt palju sobilikumas aeglases tempos ja määras. Uuringute põhjal võib eeldada, et lisandina võetud kaltsium ei jõua mitte luudesse, vaid väljutatakse osaliselt uriini, kus see võib põhjustada neerukivisid. Samuti võib veres ringlev suur kaltsiumikogus aidata kaasa aterosklerootiliste naastude tekkele südames ja arterites. Kõike eelmainitut kinnitas ka Chicago Ülikoolis 2011. aastal tehtud uurimus , mis seostas igapäevase kaltsiumipreparaadi tarbimise eesnäärmevähi ja neerukivide kõrgenenud riskiga.
Eelmainitud infole toetudes ei tundu kaltsiumilisandid pikas perspektiivis luudele ega keha üldisele heaolule kasuks tulevat. Tegu on pigem järjekordse müüdina püsiva lihtsustatud lähenemisega. On viimane aeg niisugused pseudotõed nagu „rasv teeb paksuks“, „kolesterool on ohtlik“ ja „kaltsiumilisand teeb luud tugevaks“ ajaloo prügikasti visata. Muidugi pole olemas must-valgeid lahendusi, kuid halvasti imenduvate kehavõõraste isolaatide asemel eelistab organism kindlalt pigem looduslikke kooslusi. Ka kaltsiumipreparaat peaks paremaks imendumiseks vastama teatud nõuetele. Esiteks peaks kaltsium olema heas vormis (Ca karbonaat seda ei ole), teiseks peaks see olema kombineeritud D3 vitamiini ja magneesiumiga ning kolmandaks tuleks tagada, et preparaat või ka menüü sisaldaks ohtralt K2 vitamiini, mis kaltsiumi just sinna eskordib, kus seda vaja on. Vastasel juhul võib suur kaltsiumikogus ladestuda pehmetesse kudedesse (nt. veresoonte seintele) või ajju. Luudele oluliste mineraalide-vitamiinide juurdevõtmise kõrval tuleb tublisti vaeva näha ka kollageeni struktuuride taastamisega.
Veelgi toredam oleks, kui inimesed pelgalt lisandipurkidele lootma ei jääks, sest vaid nende abiga nii ehk naa luid rõõmsaks ei tee. Revolutsioonilised muutused enesetundes saabuvad ikka ja alati vaid tervikliku lähenemisega keha vajadustele. Niisiis tuleb panustada ka igapäevastele kvaliteetsetele toiduvalikutele, küllaldasele võimetekohasele liikumisele, heale unele ja teadlikule stressijuhtimisele.
Jõudu tugevate, kuid elastsete luude kasvatamisel! 🙂
