Mõni sõna ohtlikest teekottidest ja mikroplastikust

Teema ise on kahtlemata aegumatu. Osa sellest artiklistki pärineb aastast  2013, kui oma blogiga alustasin.  Küsimus on, kuidas see teemakäsitlus laiadesse massidesse viia, et inimesed oma valikuid teadlikumalt teeksid. Seoses järjest lisanduvate uuringutega võiksid teepakkidega kaasnevad ohud pälvida ju ka järjest suuremat tähelepanu.

Ehk saaks blogipostitus rohkem klikke, kui paneksin sellele pealkirjaks hoopis “Tapja-teekottide pealetung”…?  :)

Olen aja jooksul  kokku puutunud nii mõnegi tundliku inimesega, kes teadmata põhjustel kotikestesse pakitud teed ei kannata. Mõte  liikus sel puhul pigem tees sisalduda võivatele säilitusainetele ja raskmetallidele. Ajakirjas The Atlantic ilmunud artikkel viitab aga asjaolule, et probleemide allikaks võib ühtlasi olla hoopis teekoti materjal.

Mõned teekotid on tehtud plastikust nagu nailon, termoplastik, PVC või polüpropüleen. Kuigi need plastikud sulavad alles kõrgetel temperatuuridel, hakkavad polümeeride molekulid lagunema juba tunduvalt madalamas kuumuses. Seega võimaldab keeva veega ülevalamine teekotist pärit tundmatutel, tervisele ohtlikel osakestel vabalt tee sisse lekkida. Ja tundub, et tundlikumatel organismidel ei jää see fakt mitte registreerimata…

Nüüdseks on selgunud, et  luksuslikuna näivad siidised teekotid lekitavad ühteainsasse teetassi lausa miljardeid plastiku mikro- ja nano-osakesi. Ajakirjas Environmental Science & Technology  25.09.2019  ilmunud teadusuuringus märgitakse, et ühest teetassist leitud toksiliste osakeste hulk on lausa suurusjärkude võrra suurem kui teistes analüüsitud jookides ja toitudes.

Paberist teekotte töödeldakse aga sageli epiklorohüdriiniga, mis veega kokkupuutudes hüdrolüüsitakse 3-MCPD-ks (3-monokloropropaan-1,2-diooliks).  Tegu on toidutöötlemisel tekkiva kantserogeeniga, mida seostatakse nii viljatuse kui immuunfunktsioonide allasurumisega. Seega on enam kui soovitav osta oma tee tootjatelt, kes on võimelised tõestama, et nende paberist teekotid ei sisalda  epiklorohüdriini ja hoiduda plastikust teekottidest.

Keskkonnast hoolivatele inimestele on kindlasti oluline ka tõsiasi, et  erinevatest plastikmaterjalidest teekotid ei pruugi looduses laguneda. Niisiis on kõige parem ja ohutum variant nii enda kui emakese Maa tervise seisukohalt valida kvaliteetne lahtine tee.

Tee valimisel eelistage võimalusel alati orgaanilist, et hoiduda teekasvatuses ohtralt kasutatavatest pestitsiididest. Pöörake tähelepanu ka sellele, millisest keskkonnast tee pärineb, kuna tee akumuleerib varmalt fluoriidi, raskemetalle ja teisi toksiine nii mullast, veest kui ka õhust. Kurioosumina on vana teemaa Hiina üks saastatuma õhu ja pinnasega riike üldse :(

Nii tulebki  välja, et  tervisesõbraliku tee valimine võib tänapäeval päris raskeks ülesandeks osutuda. Õnneks müüakse Eestis endiselt puhtast loodusest pärit taimeteesid.  Või miks mitte korjata oma tee ise? Ja mIks mitte proovida uusi tervistavad taimeteesid, mida enne proovinudki pole?

Ühega neist võid tutvuda siin.

Tervislikke ja teadlikke teevalikuid kõigile!