6 levinud müüti kilpnäärmehaiguste kohta

kilp

 

Kilpnäärmega seotud terviseprobleeme kohtab tänapäeval järjest sagedamini  ja statistika põhjal on  kilpnäärme vähk  naiste seas kõige   kiiremat  spurti tegev vähivorm. Hoolimata kilpnääret puudutavatest  teadusuuringutest ja rikkalikust kliinilisest kogemusest võib aga endiselt kohata visa järjekindlusega levivaid müüte, mis palju segadust tekitavad.

Valeinfost lähtudes on lihtne teha viletsaid otsuseid ning halvemal juhul  võib pseudotõdede järgimine  viia terviseprobleemide võimendumiseni.  „Teadmine on jõud!“ deklareeris Inglise filosoof Francis Bacon juba sajandeid tagasi, niisiis vaatame mõnedele neist müütidest lähemalt otsa.

 

  • I müüt: Kui Sinu TSH (kilpnääret stimuleeriva hormooni) näit mahub tavapärasesse markervahemikku (0,5 – 4,5/5,5 mIU/l), on sinu kilpnäärmega kõik korras.

TSH on ajuripatsi poolt toodetav hormoon, kuid ainuüksi selle mõõtmisest ei piisa, et teha kilpnäärme tervise kohta kaugeleulatuvaid järeldusi. TSH näitu tuleb alati  vaadelda kontekstis  sümptomitega, teiste kilpnäärme markerite (FT4, FT3, rT3, TPO IgG, TG IgG), raua ja D-vitamiini varudega, kaasuvate haiguste, vanuse ja üldise tervise ajalooga.

Samuti on suur vahe „normaalse“ ehk nn. Harju keskmise  ja iga inimese individuaalse optimaalse näidu vahel. Lisaks veel, et TSH fluktueerub ööpäeva lõikes päris tuntavalt, niisiis on analüüsi vastus mõjutatud ka analüüsi tegemise ajast.

 

kilpn2

 

  • II müüt:  Kilpnäärme probleemid tekivad siis, kui TSH (kilpnääret stimuleeriv hormoon) on  normaalvahemikust väljas.

Kilpnäärmehaiguse sümptomid võivad tekkida  või ka püsida  ka juhul, kui TSH on normvahemiku piires (olgu see  siis asendushormooni abil või abita).   Nagu öeldud on meil kõigil oma personaalne TSH ideaalvahemik, mille juures end kõige paremini tunneme.

Paljud  neist sümptomitest on seotud  kilpnäärme vabade hormoonide (FT4 ja FT3) või rT3  mitteoptimaalse tasemega või autoimmuunsete protsessidega, mida asendushormooni võtmine kuidagi ei mõjuta.

Uuringud on näidanud, et muutused enesetundes võivad tekkida ka juba autoimmuunsuse algetapis ehk kilpnäärme vastaste antikehade tekkimisega, mis võib aset leida juba ca 5-7 aastat enne TSH paigast nihkumist ja diagnoosi saamist.  See on oluline fakt, sest ca 90% kilpnäärmehaigustest on autoimmuunse loomuga.

 

  • III müüt: Kilpnäärmevastased antikehad ei lange nagunii, seega pole mingit mõtet neid mõõta.

Antikehad ehk immunoglobuliinid on B-lümfotsüütide poolt toodetavad valgumolekulid, mida immuunsüsteem  kasutab antigeenide ehk organismile võõraste valkude  ära märgistamiseks. Autoimmuunhaiguste  puhul hakatakse hilisemaks rünnakuks antikehadega ära märgistama organismi oma kudesid, autoimmuunse kilpnäärmepõletiku puhul  toodetakse antikehi  kilpnäärme glükoproteiinide ja ensüümide vastu.

Allopaatiline meditsiin kordab mantrana, nagu poleks antikehade langetamine võimalik ja  on tõsi, et  ravimit selleks puhuks tõesti pole. Küll aga langevad nii antikehad kui väheneb  autoimmuunpõletik jõudsalt, kui tegeleda immuunsüsteemi tasakaalustamisega. Seda viimast saab igaüks teha läbi toiduvalikute ja elustiili korrigeerimise ning stressitaseme langetamise.

 

kilp3

 

  • IV müüt: Kilpnäärmeprobleemide korral tarvita joodi.

Arenenud riikides ei kohta joodipuudust just sageli ning autoimmuunse kilpnäärmehaiguse (Hashimoto ja Gravesi tõbi) puhul võib joodilisand kaasa tuua ohtralt negatiivseid tagajärgi. Nii nt. võib see tugevdada   kilpnäärmevastast autoimmuunrünnakut  ning suurendada TPO vastaste antikehade tootmist.  lIma piisava seleeni tagavarata  võib joodilisand tekitada vabade radikaalide tormijooksu.

On tõsi, et kilpnäärmehormoonide tootmiseks on joodi vaja, kuid need kogused on imeväiksed ja nagu ikka, on tervise taastamise seisukohalt kõige olulisem tasakaal.

 

  • V müüt: Kilpnäärmeprobleeme esineb vaid naistel.

Ca 80% kilpnäärmehaiguste põdejatest on tõesti naised ja suures osas on see tõsiasi seotud ka naiste hormonaalse taustaga. Samas tähendab see ju siiski, et ca 20% haigestujatest on mehed ning see risk kasvab koos vanusega. Ka kilpnäärmevähki haigestumine on kasvanud  nii naiste ka meeste seas.

Niisiis mehed: juhul kui sümptomid  on olemas, ärge  lükake asja edasi ega peitke pead liiva alla, vaid tehke põhjalik uuring.

 

kilpnääre111

 

  • VI müüt: madal basaaltemperatuur on märk kilpnäärme alatalitlusest.

Kilpnääre on küll meie keha termoregulaator ja  metaboolse rütmi seadistaja,  kuid diagnostilise abivahendina  kilpnäärme probleemide hindamiseks ei saa basaaltemperatuuri siiski kasutada. Kilpnäärme kõrval mõjutavad meie basaaltemperatuuri veel nii mõnedki teised faktorid s.h. keskkond,  füüsiline pingutus,  erinevad ravimid,  stressi- ja suguhormoonid jms.

Kehatemperatuuri mõõtmise asemel on soovitav panustada põhjaliku analüüsi ja uuringute tegemisele ning usaldada oma üldist enesetunnet, mille hindamiseks ei leidu küll ühtegi paremat spetsialisti, kui me ise.