Mahlu armastame me kõik juua ja meile on õpetatud, et mahl on tervislik. Nõukogude ajal oli poest vahel harva saada vaid sõbralikest sotsialismimaadest pärit ploomi- ja tomatimahla ja kui eriliselt vedas, võis vahel harva peale sattuda ka virsikumahlale. Küll aga tegi pea iga hoolas perenaine lugematul arvul mahlu sisse, talveks olid keldrid klaaspudelitest ja kolmeliitristest purkidest lookas. Mnjaa, olid ajad!
Tänapäeval on poes erinevatele mahladele reserveeritud pikad riiulid ja valikuvõimalusi on piisavalt. Iseasi aga on, mida need mahlad kaasajal sisaldavad. Sageli pole mahla algaineks mitte hoolikalt valitud aed- ja puuviljad, vaid pakki pressitud kontsentraat, samuti sisaldavad pakimahlad tihti sama palju suhkrut kui kihisevad-värvilised mullijoogid. Nii tulekski paljudesse poemahladesse kõrge suhkrusisalduse tõttu suhtuda pigem kui magustoitu, mida võiks tarbida muust toidust erineval ajal. Vastasel juhul rikuvad nad isu ja võivad toidu kõrvale jooduna tekitada nii gaase kui kõhuvalu. Veresuhkru tasakaalus hoidmise eesmärgil on poemahlu soovitav juua vaid klaasike korraga ja sedagi veega lahjendatult.
Ükskõik kui tervislikuks, naturaalseks ja vitamiinirikkaks mahlatootjad oma pakimahla ka tituleerivad, tuleks meeles pidada, et kuumtöötlemine vähendab tugevalt mahlade vitamiinisisaldust, nii kaovad näiteks C-vitamiin kui foolhape. Peale töötlemist mahla tagasilisatud sünteetilised vitamiinid ei ole aga organismi poolt enam nii hästi omandatavad, kui kuumuse tõttu hävinenud looduslikud kompleksid.
Ka lastele tuleks janujoogiks ja toidu kõrvale kindlasti pakkuda pigem puhast vett kui suhkrumagusat mahla. Kahjuks pole paljudel täiskasvanutelgi, rääkimata lastest, tänapäeval enam veejoomise harjumust, pigem on tavaks, et janu kustutatakse pakimahla, kihiseva joogi või õllega. Samas on just vesi see, mis aitab meie keha ainevahetusjääkidest ja toksiinidest puhtamaks filtreerida – ei meie rakusisene , – väline ega spinaalvedelik kujuta endast suhkruvett. Samuti ei hõlju meie aju mitte suhkrulahuses, vaid ikka vees. Mõelda vaid, kui palju vaeva peab keha nägema, et magusast mahlast enda jaoks vajaliku vett kätte saada. Suhkur tekitab kehas happelisi (loe haigusttekitavaid) protsesse, suhkrut kasutavad õilmitsemiseks nii bakterid kui muud patogeenid (s.h. vähirakud), ka viib suhkur meie kehast välja aluselisi mineraale (Ca, Mg) ja energiatootmiseks nii vajalikke B-vitamiine.
Kes veejoomisele lisaks ennast aga tõeliselt hellitada tahab, võiks panustada hoopis isetehtud toormahladesse. Värskelt pressitud aed – ja puuviljamahlade segu on pungil kõikmõeldavaid vitamiine, mineraale ja bioflavonoide, mis õnnistavad nii keha kui vaimu. Kui mahl peale tegemist kohe ära tarbida, ei ole vaja muretseda ka C-vitamiini oksüdeerumise pärast. Vähem oluline pole seegi, et kardetud taimekaitsemürkide jäägid jäävad kinni viljade kiudainesse ega jõua seega mahla. Kel oma aed, see võib mahlamasinasse ohtralt lisada aias kasvavaid rohelisi lehti (võilille, naati, kõrvenõgest, vesiheina etc.) Rohelistesse taimedesse salvestunud „vedel päike“ ehk klorofüll on oma biokeemilise struktuuri poolest teatavasti väga hemoglobiini sarnane ja seega tugevalt verd turgutava toimega.
Parima mahla saab nn. aeglase mahlamasinaga, mis tagab mahla maksimaalse toitainete sisalduse ega lase sellel hävineda tavalises mahlapressis tekkiva liigse kuumuse tagajärjel. Samuti säilib nii pressitud mahlas parimal moel viljade maitse ja aroom. Üllatusena on aeglaselt pressitud mahla kogus suurem ja jäägid väiksemad, kui kõrgetel tuuridel undava kiirpressiga tehtud mahla puhul. Mahlamasinasse tehtud investeering on kindlasti elutervem ja perspektiivikam lahendus kui apteegikettide doteerimine.
Enamus haigusi vallandub siis, kui kehal jääb puudu olulistest toitainetest, mis aitavad võidelda keskkonnast pärit stressorite ning neist tingitud vabaradikaalsete kaskaadreaktsioonidega. Kui organismil pole piisavalt varusid tekitatud kahjude puhverdamiseks, ei lase ka tagajärjed end kaua oodata. Toormahlad on ambroosiaks haigusest puretud kehale ja toimivad supertoonikuna väsimuse ja halva tuju puhul. Mitte ilmaasjata ei soovita tuntud integratiivse meditsiini arstid toormahlu oma vähihaigetele ja depressioonis patsientidele – see on kiireim tee kehale vajalike toitainevarude ja elujõu taastamiseks.
Lõpetuseks paar vapustavalt maitsvat mahlasegu:
-
Energiseeriva detoks-segu saate, kui segate kokku varsselleri, peedi, sidruni, õuna ja peotäie aiast korjatud rohelist.
-
Pressige toonust tõstvaks mahlaks porgand, apelsin, pisut värsket ananassi ja rohelisi lehti.
-
Rannahooaeg on alles ees, võite hakata katsetama tselluliidi sulatamist greipfruudi, porgandi ja arbuusi mahlasegu abil.
Kõige kasulikum on värskelt pressitud toormahlu juua just tühja kõhu peale, kuna siis assimileerib keha toitaineid kõige ahnemalt. Ka toormahlu soovitatakse lahjendada veega, eriti juhul, kui tegu on magusatest puuviljadest (mango, pirn) ja tärkliserikastest aedviljadest (peet) tehtud segudega.
Olge innovatiivsed ja altid katsetama! Terviseks!