OstukorvKevad on käes ja sellega seoses kasvab tublisti ka eestlaste huvi värske ja rohelise 
järele. Peenral punnitab rabarber, hapuoblikad kosuvad jõudsalt, turult saab juba värsket spinatit ja aasad on maltsa täis. Naisteajakirjad kubisevad rohelisi lehtvilju sisaldavatest smuutiretseptidest ja salatisoovitustest. Hing ihkab kõige kevadise ja väeka järele.
Samas tasub meenutada, et mitmetes taimedes peituvad oblik- ehk oksaalhapped, mida küll otseselt kartma ei pea, kuid mis mõnede terviseprobleemide puhul suures koguses manustatuna siiski probleeme võivad põhjustada.
Et asjast paremat ülevaadet saada, tsiteerigem siinkohal klassikuid. TÜ emeriitdotsent ja biokeemik Tiiu Vihalemm on kirjutanud: “Oksaalhape ja tema soolad on taimedes küllalt levinud koostiskomponendid. Neid leidub spinatis, oblikates, jänesekapsas, maltsades, rabarberis, lehtpeedis, laukudes, mooniseemnetes, tähtviljas jne. Jookidest leidub tees ja kakaos ja siit edasi ka osades šokolaadides. Kevadistes rabarberi lehtedes ja leherootsudes on oblikhapet mõõdukalt, suvistes aga rohkesti.
Oblikhapet sisaldavaid taimi võib süüa kevadel, kui taimed on noored, suvel ei tohiks neid enam süüa. Liigne oblikhape võib tugeva happena imendudes põhjustada vere pH langust ja seeläbi häirida mõnede ensüümide tööd, rääkimata sellest, et ta takistab kaltsiumi, magneesiumi, raua ja vase imendumist soolest. Oblikhape seob verest kaltsiumi, millega häirib kaltsiumi tasakaalu veres, mis omakorda võib põhjustada pulsi aeglustumist, peapööritust, lihaste krampe kuni hingamisraskuste ja südametöö häireteni.
Vitamiin C ja rohelistes lehtedes olev foolhape hävivad keetmisel, mitte aga selline tugevalt happeline ühend nagu oblikhape. Oblikhapet sisaldava rabarberimahlaga võib suurepäraselt marineerida liha, sest ta on tugevam orgaaniline hape kui äädikhape.
Rabarberis leidub koos oblikhappega veel õun- ja sidrunhapet. Oblikhape seob eriti
ahnelt kaltsiumi, seega rohke rabarberi, spinati, lehtpeedi söömine võib põhjustada neerudes või põies kaltsiumoksalaatkivide teket. Oblikhapperikkaid taimi ei tohiks tarbida maohaavandite ja osteoporoosi puhul. Oblikhapet tekib ka inimorganismis, eriti siis kui liialdada vitamiin C manustamisega. Organismist viiakse see välja kaltsiumsoolana. Oblikhapperikkaid toite peaks sööma mõistlikkuse piires ja soovitav on neid süüa koos vedelate piimatoodetega – piimas olev kaltsium neutraliseerib oblikhappe. Ärge tarbige rabarberit enam pärast jaanipäeva.”
Biokeemik Vihalemma jutule veel lisaks, et suure oksaalhappe koguse suhtes võiksid ettevaatlikust ilmutada ka neerukivide ja fibromüalgia all kannatajad, samuti võivad need happed halvendada kilpnäärmeprobleeme ja vulvadüünia sümptomeid. Oksalaatide kristallid on võimelised formeeruma ka luudes ning põhjustama sel moel liigesevalu ning halvendama artriidist tingitud kaebusi.
Eelmainitu kõrval sisaldub rikkalikult oksaalhappeid ka populaarseks saanud lehtkapsas ehk kales, samuti kiivis, pähklites, mandlites, selleris, porrus ja sojas. Suures koguses sööduna võivad oblikhapperikkad taimed põhjustada kõhulahtisust, mõõdukalt tarvitatuna aga soodustavad soolte peristaltikat, olles seega suureks abiliseks kõhukinnisuse puhul.
Aeg ajalt mõnes tervisefoorumis kohatav väide nagu tuleks oksalaate karta vaid peale taimede kuumtöötlemist ei vasta siiski tõele – terviseprobleeme ja olemasolevate sümptomite halvenemist põhjustavad ka värsked oblikhapperikkad taimed.
Kogu eelnev jutt on siiski mõeldud vaid teadmiseks ja meeldetuletuseks, mitte hirmutamiseks. On enam kui selge, et kõik kevadine, värske ja roheline on kõrgemast energiast laetud ja talvest räsitud organismile tõeliseks palsamiks. Seega jõudu rohesmuutide tarbimisel ja väekate salatite valmistamisel!
