Ohtlikest teekottidest ja nurmenukust

Olen viimasel ajal puutunud kokku paari tundliku inimesega, kes teadmata põhjustel kotikestesse pakitud teed ei kannata. Mõte  liikus sel puhul pigem tees sisalduda võivatele säilitusainetele ja raskemetallidele. Ajakirjas The Atlantic ilmunud vastne artikkel viitab aga asjaolule, et probleemide allikaks võib ühtlasi olla hoopis teekoti materjal.

Mõned teekotid on tehtud plastikust nagu nailon, termoplastik, PVC või polüpropüleen. Kuigi need plastikud sulavad alles kõrgetel temperatuuridel, hakkavad polümeeride molekulid lagunema juba tunduvalt madalamas kuumuses. Seega võimaldab keeva veega ülevalamine teekotist pärit tundmatutel, tervisele ohtlikel osakestel vabalt tee sisse lekkida. Ja tundub, et tundlikumatel organismidel ei jää see fakt mitte registreerimata…

Paberist teekotte töödeldakse aga sageli epiklorohüdriiniga, mis veega kokkupuutudes hüdrolüüsitakse 3-MCPD-ks (3-monokloropropaan-1,2-diooliks).  Tegu on toidutöötlemisel tekkiva kantserogeeniga, mida seostatakse nii viljatuse kui immuunfunktsioonide allasurumisega. Seega on enam kui soovitav osta oma tee tootjatelt, kes on võimelised tõestama, et nende paberist teekotid ei sisalda  epiklorohüdriini ja hoiduda plastikust teekottidest.

Keskkonnast hoolivatele inimestele on kindlasti oluline ka tõsiasi, et plastikust teekott ei pruugi looduses laguneda. Kõige parem ja ohutum variant nii enda kui emakese Maa tervise seisukohalt on valida kvaliteetne lahtine tee.

Ükskõik millise tee valimisel eelistage võimalusel alati orgaanilist, et hoiduda teekasvatuses ohtralt kasutatavatest pestitsiididest. Pöörake tähelepanu ka sellele, millisest keskkonnast tee pärineb, kuna tee akumuleerib varmalt fluoriidi, raskemetalle ja teisi toksiine nii mullast, veest kui ka õhust. Kurioosumina on vana teemaa Hiina üks saastatuma õhu ja pinnasega riike üldse :(

Nii tulebki  välja, et  tervisesõbraliku tee valimine võib tänapäeval päris raskeks ülesandeks osutuda. Õnneks müüakse Eestis endiselt puhtast loodusest pärit taimeteesid.  Või miks mitte korjata oma tee ise?

Varsti on muude ürtide kõrval saabumas ka nurmenuku aeg. Nurmenuku tee on ülimaitsev ja tervislik. Nagu teada on nurmenukk  lisaks astelpajule ja kibuvitsale  Eestis üks külluslikumalt  C-vitamiini sisaldav taim. Kui keeduvett taimele kohe peale ei valata, vaid mõni minut jahtuda lastakse, säilib kenasti ka lehtedes olev C-vitamiin.

Hiljuti avaldatud Tartu Ülikooli Farmaatsia Instituudi uurimuse põhjal on nurmenukkude C-vitamiini sisaldus suurim just  siis, kui taimed hakkavad õitsemist lõpetama (mai lõpus-juuni alguses). Värske nurmenukk sisaldab enam kui 100 korda rohkem C-vitamiini, kui paljukiidetud männiokkad, mis on omakorda kuuse- ja kadakaokastest kõrgema C-vitamiini sisaldusega. Ööpäevase C-vitamiini normi kättesaamiseks tuleks männiokkaid ära süüa paar-kolm kilo :)  Samas piisab paarist nurmenuku lehekesest…

Tervislikke ja teadlikke teevalikuid kõigile!

Rohkem infot teekottide ohtlikkusest võib lugeda siit.

Lisa kommentaar