Ostukorv
Valgust ja selle vääramatust tähtsusest igas eas.
1944–45. a talvel jäid hollandlased, nende seas ka sajad tuhanded rasedad naised, nälga. Saksa okupatsioonivalitsus andis käsu peatada toidu ja kütuse veo Hollandi lääneprovintsidesse. Inimeste päevane kaloraaž langes mõnes piirkonnas alla 500 kcal (keskmiselt 400-800 kcal). Eriti vähe oli valku.
„Hongerwinter“ ehk Hollandi Näljatalve beebid sündisid enamasti küll normaalkaaluga, kuid nende keha oli igaveseks ümber programmeeritud (nn. fetal programming). Madala valgusisaldusega rasedusaegne toitumine kallutab järeltulijad rasvumisele, sest inimese metaboolne saatus programmeeritakse juba looteeas.
Aastakümneid hiljem tehtud uuringud sedastasid, et looteeas valgupuudust kogenud inimestel oli täiskasvanuna:
- suurem rasvumise risk
- rohkem vistseraalset rasva (kõhurasva)
- rohkem II tüüpi diabeeti
- rohkem leptiini resistentsust
- tugevam stressireaktsioon
- tugevam rasvapõletuse “pidur”
- kõrgem kortisooli tase
- suurem südamehaiguste risk
Kui loode ei saa piisavalt aminohappeid, teeb ta aju järelduse, et ellujäämiseks peab iga kalori talletama. Ja see otsus jääb teda saatma kogu eluks. NB! Eriti märgiliselt mõjutab loote ainevahetuslikku saatust see, kui ema on valgupuuduses raseduse 1. trimestril.
Ja veel: meessoost looted said Hollandi Näljatalves ebaproportsionaalselt(!) tugevama metaboolse kahjustuse kui tüdrukud.
Seega: valk ei ole lihtsalt makrotoitaine. See on hormonaalne programmeerimissignaal, mis kalibreerib meie küllastuskeskuse, leptiiniretseptorid ja rasvapõletuse “lülitid”.
Ka tänapäeval on see teema jätkuvalt aktuaalne, sest endiselt promotakse madala valgusisaldusega, nn. kerget toitu. Valgu, eriti aga iga asendamatu aminohappe individuaalne metaboolne väärtus ja roll jääb teadvustamata.
Piisav valgukogus on oluline igas eas, eriti aga ajal, kui programmeeritakse uue elu hormonaalsed signaalid.
