Miks on nii, et meditsiinialaste avastuste jõudmine riiklikusse meditsiinisüsteemi ja kliinilisse praktikasse toimub teosammul?

Miks püsib endiselt paranoia LDL-kolesterooli ümber, kui patsiendi tervise seisukohast on määramatult olulisem tema triglütseriidide (vererasvade) tase?

NB! Olgu öeldud, et rootslaste poolt tehtud hiljutine uuring kinnitas jälle, et kõrgema LDL-kolesterooli tasemega patsiendid elavad kauem.

Miks keskendutakse glükoosi mõõtmisele, kui hoopis olulisem on insuliini tase, mida keegi ei mõõda?

Miks on lekkiva soole sündroomist ehk sooletrakti limaskesta hüperpermeaablusest alles nüüd rääkima hakatud, kuigi selle olemasolu kirjeldati juba aastakümneid tagasi?

Uuringud on näidanud, et läheb ca 17 aastat, enne kui laboritest-uuringutest pärit uus teadmine tavameditsiini praktikuteni jõuab.

Dogmaatilised uskumused ja ehk ka motivatsioonipuudus lubavad püsida nn. vanakooli praktikatel isegi siis, kui teadus on juba ammu uue teeotsa kätte näidanud.

David Lawrence Sackett (1934 – 2015), Kanada-USA arst, teadlane ja visionäär, keda on pōhjusega nimetatud tōenduspōhise meditsiini isaks, on öelnud:

“Pool sellest, mida te meditsiinikoolis õpite, on 5 aasta jooksul pärast lõpetamist osutunud kas absoluutseks valeks või aegunud infoks; probleem seisneb selles, et keegi ei saa teile öelda, kumb pool – seega on kōige olulisem ōppida, kuidas iseseisvalt edasi ōppida.”