Vähiriski tõstvad isikuomadused – müüt või tegelikkus?

roosa

Seoses oktoobrikuuga ja Roosa lindi kampaaniaga on taas suuremasse rambivalgusesse tõusnud  vähkkasvajate temaatika. Olen palju kirjutanud  vähiriski vähendavatest toiduvalikutest, tervist toetavast elustiilist ja  immuunsust pärssivatest keskkonnafaktoritest.  Kadunud Gunnar Aarma sõnul  määrab aga 70% meie organismi õnnetundest ära hoopis see, mis meil kahe kõrva vahele jääb. Niisiis, mis oleks, kui pühendaksime muu kõrval aega ka sellele olulisele aspektile.

Praeguseks meie hulgast lahkunud Dr Douglas Brodie oli USA-s,  Nevadas  asuva Reno Integratiivse Meditsiini Kliiniku asutaja. Oma rohkem kui 35 aastase karjääri jooksul puutus ta kokku tuhandete vähihaigete patsientidega.  See kogemus  võimaldas tal  muu seas  jälgida ka kasvajadiagnoosi saanud inimeste vaimset häälestatust ja levinumaid käitumismustreid.

Loomulikult ei saa väita,  nagu oleks vähidiagnoosi saanutel alati ühtelaadi isikuomadused, kuid sarnaseid mentaalseid allhoovuseid on ära märkinud ka paljud teised integratiivse vähiravi praktikud.

Seega olgu järgnevalt ära toodud 7 iseloomulikku omadust, mida Dr Brodie oma patsientide puhul kõige sagedamini täheldas:

  • Äärmine kohusetruudus, vastutustundlikkus, hoolikus ja töökus, sageli ka tavalisest kõrgem intelligentsus
  • Tugev kalduvus võtta enda kanda teiste kohustusi ja muresid
  • Tugevalt sissejuurdunud vajadus valmistada  ümbritsevatele inimestele rõõmu,  teha nad õnnelikuks
  • Sageli pärit kodust, kus puudus lähedane suhe ühe või ka mõlema vanemaga, mis on hilisemas elus omakorda viinud partnerlussuhte või vanema-lapse suhteni, kus samuti lähedusest ja soojusest puudu jääb
  • Pikka aega alla surutud toksilised emotsioonid (nt. viha, põlgus, vaenulikkus jms), mille juured on reeglina lapsepõlves ja mille üleskaevamine võib osutuda pea vastuvõetamatult raskeks katsumuseks
  • Sageli on ca 2 aastat enne kasvaja avastamist inimese elus aset leidnud  eriliselt traumaatiline sündmus.
  • Võimetus antud traumaga kohaneda on sageli  osutunud viimaseks tilgaks  ülevoolava stressireaktsiooni karikas.

Dr Brodie  märkis, et mis misiganes leiab aset mentaalsel, emotsionaalsel ja spirituaalsel tasandil, on määrava tähtsusega ka inimese  füüsilisele tervisele. “Immuunsüsteem on veel eriliselt ja  pidevalt selliste faktorite mõjuväljas. Tavameditsiin on alles hiljuti hakanud tegema oma esimesi tähelepanekuid sellest, kuidas meeleseisund ja emotsioonid immuunsüsteemi mõjutavad.   Meie oma kliinikus oleme seevastu pidevalt täheldanud, et patsiendid, kes  on suutnud nende raskete teemadega edukalt tegeleda ja  teinud ka teisi olulisi elustiilimuutuseid, on olnud kasvajadiagnoosist vabanemisel   kõige edukamad,” märkis ta.

 

kivid

Oma kogemustele tuginedes tõi Dr Brodie välja ka 7 karakteerset omadust,  mis  eristavad vähidiagnoosi seljatajaid neist,  kel nii hästi ei lähe.

  • Tahe ja valmidus muuta oma stressirikast elustiili, vähendada rasket kohustustekoormat ja sellega seotud ärevustaset; valmidus öelda “Ei” neile,  kes kohustusi peale suruda püüavad.
  • Ind ja valmidus võtta vastutus oma tervise eest enda kätesse, uurida sügavuti erinevaid alternatiivseid tervisetoetamise praktikaid, muuta toiduvalikuid ja elustiili
  • Võimekus distantseerida end levinud veendumusest, et vähidiagnoos tähendab automaatselt surma ja et konventsionaalsed teraapiad (keemia- ja kiiritusravi) on ainus lootus.
  • Valmidus võtta vastutus käitumuslike faktorite eest, mis on haiguse vallandumisele kaasa aidanud, valmidus teha vajalikke muudatusi ja parandusi nende faktorite elimineerimiseks.
  • Valmidus lasta lahti destruktiivsetest ja “toksilistest” emotsioonidest nagu hirm, viha, põlgus, süütunne ja enesehaletsus ning soov asendada need positiivsete emotsioonidega nagu lootus, armastus, andestus, õrnus, usaldus ja usk.
  • Valmidus ületada sisemisi tõkkeid ja  lasta lahti  õpitud piirangutest, mis on takistanud isiklikku/sotsiaalset (ja isegi seksuaalset) rahuldustunnet, võimaldamaks süütundeta  rahuolu
  • Teadlikkus sellest, et spirituaalne kasvamine, usk jumalasse või inimese enda kontseptsioonile  vastavasse kõrgemasse  jõudu  on kriitilise tähtsusega

sama 1

Saan siia vaid lisada, et näen oma tööga seotult sageli, kui vähe tähelepanu saab haiguse psühhoneuroimmunoloogiline külg ehk teisisõnu see, kuidas mentaalne eelhäälestatus haiguse vallandumist ja kulgu mõjutab.  Väga kerge on ära eksida haiguse füüsilistesse aspektidesse s.t. ravimite, toidulisandite jms rägastikku.

Ometi on haige perspektiivide jaoks määrava tähtsusega, kui edukalt ta suudab aktiveerida oma taastu-ja-tervene ehk parasümpaatilise närvisüsteemi pooluse. Kroonilises võitle-või-põgene stressivastuses  viseldes ei õnnestu tervenemine kahjuks kuigi edukalt.

Haigused on sageli osutunud õppetundideks, mis panevad meid elule värskema pilguga vaatama ja oma seniseid valikuid ümberhindama. Õppetunni eesmärk on  õpetatavat arendada. Niisiis peame olema valmis lahti laskma oma aja äraelanud  eilsest,  et teha ruumi homsele.

Areng  eeldab  muutust.

Paigalseis on tagasiminek. 

On ju Albert Einsteingi öelnud: “Kui teeme alati seda, mida alati tegime, saame alati selle, mille alati saime.