Refluksi ja kõrvetiste vältimiseks kasutatavad maohappe neutraliseerijad võivad tekitada närvikahjustusi, ärritunud soole sündroomi ja osteoporoosi

„Kas ka sina arvad, et miljonid  inimesed on sündinud geneetilise defektiga, mis sunnib meie magu tootma liiga palju maohapet?  Kas usud, et tegu on evolutsioonilise disainiveaga, millega me nüüd erinevate medikamentide abil võitlema peame?“ küsib tuntud lektor ja funktsionaalse meditsiini praktik  dr. Mark Hyman oma netiblogis.

Kuigi mul ei õnnestunud leida Eesti statistikat happelangetajate tarvitajate kohta, võib eeldada, et marsime ka selles osas muu maailmaga enam vähem ühes tempos. Nii näiteks  kannatab USA-s krooniliste kõrvetiste, happelise  refluksi ja GERD-i (gastroösofageaalse reflukshaiguse) all keskeltläbi  25-30 % rahvastikust, happealandajad ehk antatsiidid on seal  medikamentide müügitabeli kolmandal kohal. Dr. Hymani sõnul ei peetud GERD-i  paarkümmend aastat tagasi eriti tõsiseks häireks, nii näiteks ei lubatud arstidel antatsiide kirjutada välja kauemaks kui kuueks nädalaks ja  ka siis ainult neile, kes  tõesti kannatasid  haavandite all.  Kaebusi püüti kontrolli alla saada menüü- ja elustiilimuutustega. Praegusel ajal  on ravimitootjad meile aga mulje jätnud,  et võime piiramatus koguses  süüa ja juua kõike,  mida ainult soovime – pista  lihtsalt paar happealandajat põske ja kõik ongi korras.

Tõde maohappealandajate kohta on tegelikult palju karmim, kui oskame arvata -antatsiidide näol on tegu kahe teraga mõõgaga. Nähtavasti on kõik kuulnud, et piisava maohappe olemasolu  on normaalse seedimise eelduseks. Maohape  on oluline valgu seedimiseks, patoloogiliste  bakterite kontrolli all hoidmiseks, peensooles olevate ensüümide aktiveerimiseks  ja oluliste toitainete,  mineraalide-vitamiinide (nt. Ca, Mg, Fe,  Zn, Cu  ja B12)  imendumiseks.

Pikaajaliselt  tarvitatuna takistavad happealandajad toidu seedimist, kuna muudavad maos olulise ensüümi (pepsiini) toimimiseks vajalikku pH taset, tekitavad vitamiinide ja mineraalide imendumise probleeme, ärritunud soole sündroomi ja depressiooni. Vereloomeks ja aju tööks nii vajaliku vitamiini B12 imendumisprobleemid  võivad viia  väsimuse, närvikahjustuste, depressiooni,  aneemia ja vanemaealistel  isegi dementsuseni. Antatsiidid aitavad kaasa patoloogiliste bakterite (s.h. Clostridiumi) vohamiseni peensooles, mis võib tekitada  eluohtlikke põletikke. Kergemal juhul toob bakteriaalne ülekasv peensooles kaasa kõhuvalu,  puhitused, gaasid ja  kõhulahtisuse,   tavaliselt on need nn.  väikesed kõrvalnähud ka  ravimi infolehele kirja pandud. Kõik need eeltoodud konditsioonid loovad omakorda soodsa pinnase ärritunud soole sündroomi tekkeks.

Antatsiidide kasutamisel tuleks silmas pidada, et need  mõjutavad erinevate mehhanismide kaudu  ka paljude ravimite ja ainete imendumise kiirust ja ulatust, ettevaatlik tuleks olla  fosfaatide, digoksiini, mõnede  beeta-blokaatorite, proteaasi inhibiitorite (retroviiruste vastased ravimid), asoolide ja kinoloonide tarvitajatel.

Samuti annab ravimi infoleht  meile  teada, et sarnaselt teiste antatsiididega võib kommi asemel tarvitatav ja palavalt armastatud Rennie maskeerida nt mao pahaloomulise protsessi sümptomeid, neerufunktsiooni langusega patsientide puhul võib pikalajaline tarvitamine tekitada hüpermagneseemiat, mille sümptomiteks on hüpotensioon, iiveldus, oksendamine, respiratoorne distress, bradükardia ja kooma (!)…???  Pikaajaline suurte annuste kasutamine võib põhjustada ebasoovitavaid toimeid nagu hüperkaltseemia ja metaboolse atsidoosiga kulgeva seisundi tekke.

Antatsiide peetakse seoses mineraalainete ebapiisava imendumisega ohuks ka luude tervisele. Hiljuti Ameerika Meditsiini Assotsiatsiooni ajakirjas „JAMA Internal Medicine“ avaldatud  uuring  kinnitas, et pidev happelangetajate kasutamine võib viia suurenenud puusaluumurdude riskini ja sealt edasi osteoporoosini, kuna antatsiidid takistavad kaltsiumi imendumist. Muu hulgas on püstitatud hüpotees, et happealandajad aitavad kaasa ka teatud vähkkasvajate tekkimisele. Seegi arvamus tundub võrdlemisi iseenesestmõistetavana, kui pidada silmas, et hea tervise säilitamiseks, ensüümide tööks ja hästi toimivaks ainevahetuseks vajame igapäevaselt piisavas koguses mineraale ja vitamiine. Nii  ongi ilmne,  et antatsiidide  poolt organismile  tekitatud kahjustused on sageli hullemad, kui refluks ja kõrvetised ise.

Tegelikult on happelise refluksi ja GERD-i  vältimiseks hoopis olulisem tegeleda probleemi põhjustega ehk siis korrigeerida elustiili, söömisharjumusi  ning  turgutada oma keha  vajalike  toitainetega.  Praetud toidud, kohvi,  alkohol, kihisevad joogid, vürtsised ja  tomatil põhinevad kastmed ning  tsitruselised võivad  kõik olla süüdi kõrvetiste ja refluksi tekkimises. Ja loomulikult tekitab mao ülehappesuse probleeme ka suitsetamine. Lisaks  põhjustavad kõrvetisi  liiga suured portsjonid ehk ülesöömine ning  liighiline söömine enne voodisse minekut. Kõrvetiste tekkimist soodustab  ülekaal  ja suur  organitevahelise (vistseraalse) rasva kogus, mis maole surub ja seega selle tühjenemist takistab. Samuti kannatavad refluksi alla sagedamini inimesed, kellel on song.

On loomulik, et toit peaks seedides ikka allapoole liikuma, mitte üles, seega ongi meil nii mao üla- kui alaosas kaks sulgurlihast (sfinkterit),  et toidu liikumist reguleerida. Antatsiididega mao pH taset muutes tuleks meeles pidada, et sfinkterid  on pH sensitiivsed. Kui mao pH tase on vale, ei sulgu nn. klapid piisavalt või sulguvad jälle liigtugevalt, tekitades probleeme toidu tagasiviske ja mao tühjenemisega.  Näiteks liigub gaasiga jooke  tarbides  vedelik allapoole, samal ajal kui gaas tõuseb hoopis üles –  see põhjustab  organismis segadust ning aitab kaasa ülemise sulgurlihase lõdvenemisele. Ka liigse ärevuse ja stressi seisundis  toimub mao ja söögitoru vahelise lihase lõdvenemine, mao ja peensoole vaheline sfinkter  sulgub aga veelgi tihedamalt.

Ka tänapäeval nii laialdaselt levinud magneesiumipuudus tekitab  probleeme, sest magneesiumi lõdvestav toime aitab kaasa mao alumise sfinkteri avanemisele. Ebapiisav magneesiumitase takistab seega maosisu allapoole liikumist ja hoiab toitu kauem maos.

Dr. Mark Hyman usub, et ka peptilisi haavandeid ja põletikku tekitav bakter Helicobacter pylori võib süüdi olla ka refluksi tekkes, seega peaks kaebuste korral bakteri olemasolu lihtsa veretestiga  välja selgitama ja seda ravima ka siis, kui haavandeid veel tekkinud pole.

Kuigi Eestis on toidutalumatuse  teema veel võrdlemisi tundmatu ja vähekäsitletud, tekitavad refluksi ka talumatud toidud. Siinkohal ei ole silmas peetud allergiat, vaid justnimelt talumatust teatud toiduainete valkudele, mis võib sümptomitena avalduda alles kuni 72 tundi peale sobimatu toidu tarbimist. Kõige tavalisemalt põhjustavad probleeme piimavalgu (kaseiini) ja teraviljavalgu (gluteeni) talumatus.

Refluksi põhjustavate tegurite seas on tähtsal kohal ka  ebasobivate bakterite ja seente,  eriti just pärmseene (Candida albicansi) patoloogiline vohamine peensooles, mis võib  muude probleemide seas põhjustada ka refluksi.

Ja lõpetuseks soovitused refluksi ja kõrvetiste ravimiseks-vältimiseks:

  • Kõrvalda menüüst „ohtlikud valikud”: praetud ja rasvased toidud, kohvi,  alkohol, kihisevad joogid, vürtsised ja  tomatil põhinevad kastmed, tsitruselised, šokolaad ja piparmünt.
  • Hoidu rämps(kiir)toidust ja töödeldud valmistoitudest.
  • Eelista keedetud ja aurutatud köögivilju, kala ja linnuliha.
  • Söö sagedamini (5 korda päevas)  ja väikeste  portsjonite haaval korraga.
  • Lõpeta söömine vähemalt 3 tundi enne magamaminekut.
  • Maga kõrgemale tõstetud peaalusega.
  • Selgita arsti juures vereproovi abil välja H. pylori olemasolu.
  • Tee testid  kandidoosi (nt. süljetest) ja toidutalumatuse (IgG veretest) võimaluse välistamiseks.
  • Välista tsöliaakia olemasolu.
  • Tarbi seedetrakti parandamiseks kvaliteetseid seedeensüüme ning kõrge kontsentratsiooni ja aktiivsusega piimhappebaktereid.
  • Võta juurde hea imendumisega magneesiumilisandit.
  • Leia endale sobivad stressimaandamise moodused (nt jalutuskäik värskes õhus, lõdvestavad vahuvannid, meditatsioon, jooga, treeningud etc.)

Ära suru maha sümptomeid, mille abil keha sinuga kõneleb, vaid aita oma kehal ennast aidata!

P.S. Veelgi täpsemate näpunäidete ja soovituste saamiseks pöördu Toitumistarkuse nõustajate poole.